Sessuhtes et ma ei karda
palju asju. Aga viimasel ajal on mu eksistentsiaalkriisi ja kõikide
muude kriiside kooslusena tekkinud hirm surma ees võrreldav mu hirmuga
kõrguse ees - kui ma seisan kuskil kõrgel platvormi peal, ilma kindla
maapinnata oma jalge all, on mul selline kirjeldamatu tunne, et ma PEAN
sealt alla hüppama, sest teisiti ma oma hirmust jagu ei saa. Alla tulek
ei ole mu emotsioonide maailmas lahendus. Ainus lahendus on hüppamine ja
selle hirmutunde lõpetamine for once and for all. Noh, sama tunne on
tekkinud surmaga - ma kardan seda, samas tundub see ka ainsa
lahendusena. Ära surra, kaduda. Ma kardan seda, mis siis juhtuda võib.
Ma kardan olla mittekeegi, mitte eksisteerida, muutuda läbipaistvaks
tolmuks, kosmoseprügiks, sipelgaks puu otsas, milleks iganes. Olla mitte
keegi - mida see tähendaks? Mis tunne see oleks? Kas see oleks väga
hirmus? Nii hirmus kui ma arvan? Aga äkki ma olen seda juba praegu,
mitte keegi ma mõtlen, ja ma lihtsalt ei tea seda veel ise?
Võibolla
on see mingisugune kosmiline jõud, mingi märk kuskilt ülevaltpoolt (või
altpoolt), et surm on lähedal ja ma peaksin hakkama selleks valmistuma.
See seletaks üpris palju mu viimase aja hirmu. Muud polegi ju, lihtsalt
pidev hirm. Tead kui vastik on hirmus elada? Äkki mu saatus ongi
enesetapp teha ja kui nii, siis olen ma sellega vist veidi hiljaks
jäänud. Ehk ma peaksin juba ammu surnud olema ja nüüd ajab surm mind
taga, selle hirmu näol. Nagu ühe ammuse õudusfilmi tsenaarium, kus kamp
noori esialgu pääses kindlast surmast ning hiljem hakkasid nad üksteise
järel ära kukkuma, koledatesse õnnetustesse sattuma, kus saatus ja surm
ajasid neid taga ning ei lõpetanud enne kui oma tahtmise said. Võibolla
ajab surm mind ka taga, sest olgem ausad, ma olen juba ise miljon korda
mõelnud enesetapule. Ja ma olen end kaks miljonit korda pannud olukorda,
mis oleks samahästi võinud lõppeda minu laibaga kuskil jumal-teab-kus.
Enesetapule
mõtlesin ma juba lapsena. See oli kuidagi loomulik, miski mõte mis
minuga alati kaasas käis. Lohutus mulle endale, et kui elu paremaks ei
lähe, siis saan ma ohjad enda kätte võtta ja kuskile mujale minna. Alla
või üles, vahet polnud. Või kui kõik kategooriliselt perse läheb, saan
ma selle ära lõpetada. Hüpates, lõigates, magama jäädes. Ainus mida ma
kunagi ei suudaks oleks uppumine. Ma ei oska ujuda ja see tundub kuidagi
hirmus...
Aga siis ma ei kartnud. See mõte oli lohutav, see
oli teadmine et mul on väljapääs. Hirmu kui sellist ei olnud enne kui
ma sain 15. 15aastasena tundsin ma esimest korda surma ees hirmu, st ma
kartsin et ma suren kohe ära. See oli sel õhtul kui ma esimest korda
raha eest seksisin. Mina olin 15, tema oli .. jumal teab. 35? 40? Ma
veel valetasin talle, et olen 17aastane, ise mõeldes, kesse 15aastast
ikka tahab. Oh kui vähe ma tol ajal veel mehi teadsin. Tal ei olnud
muidu väga vigagi, peale selle et pool ta vasakut kätt oli kaetud
tugevate põletusarmidega ja see oli veidi õõvastav, hirmutav ka. Aga mu
surmahirm, see tuli siis kui meie "ostu-müügitehing" metsavahel juba
tehtud oli, mina istusin autos ja panin end riidesse ja tema astus
miskipärast välja ning läks pagassi juurde. Tegi selle lahti, nagu
otsiks sealt midagi, ja siis ma tundsin esimest korda elus, et nüüd ongi
kõik, siia metsavahele mind maetakse.
Ma mäletan seda kõike
nii ehedalt, samas pole mu sees ühtegi emotsiooni selle õhtu kohta. On
ainult mälestus ja teadmine, et nii oli ja ma arvasin, et eluga ma ei
pääse. Aga näed, pääsesin. Ma ei tea siiamaani mida ta seal pagassis
otsis või miks, ega ma ju ei küsinud ka. Äkki oligi tal pumppüss ja
labidas juba käes, aga mõtles viimasel hetkel ümber? Ega ma ei hakanud
seda siis talle nina alla hõõruma, et õu, mingi pussy oled vä. Ma läksin
koju, ostsin paki suitsu ja pelmeene ja olin vist rõõmus. Süüa ju sai
lõpuks ja ellu jäin kah.
Neid surmahirmu
kordi on veel olnud. Vähe on olnud neid, kus mul reaalselt elu silme
eest läbi jookseb ja ma juba vaikselt valguse poole kõndida üritan.
Rohkem on olnud neid, kus ma vabalt oleks võinud niimoodi lõpetada,
mõtetes ilusti valguse poole liikumas, reaalsuses rõveda haisa laibana
kuskil rentslis mädanedes. Sellepärast ma imestangi et ma üldse nii kaua
elanud olen. Ja võibolla sellepärast on ka nüüd mu aeg lõpuks lihtsalt
täis saanud? Ma ei tea, aga hirm on ja see ei kao isegi magades ära.
